Peipsimaa2019-06-04T07:36:12+03:00

Peipsimaa turismiinfo

PEIPSIMAA on eriline paik, seda iseäranis tänu piirkonna omanäolisele kultuurilisele ja ajaloolisele taustale. Siinsel alal on iseäralik  rahvastik ja traditsioonid, hulgaliselt kultuurilis-ajaloolisi objekte ning avastamist väärivaid puutumatuid maastikke.

Läbi aegade on seda ala nimetatud ka Peipsiveereks, Peipsirannaks, Peipsi järve äärseks alaks jms, rõhutades eelkõige seotust järve kaldaalaga. Nimi „Peipsimaa“ hõlmab endas laiemat arusaama, tuues välja selle, et tegemist on erilaadse kultuuriruumiga, millist mujalt ei leia.

Peipsimaa venekeelne vaste on Причудье, mis tuleneb Peipsi järve nimest vene keeles – Чудское озеро, st ’tšuudide järv’. Venemaa poolt vaadates tähistab Причудье just Peipsi läänerannikut, kus elab ka tänapäeval palju vene keelt kõnelevaid inimesi.

Eestikeelses kirjanduses kasutas kohanime „Peipsimaa“ esimesena etnograaf Aliise Moora 1964. aastal ilmunud uurimuses „Peipsimaa etnilisest ajaloost“.

Peipsimaa seostub niisiis Venemaa piiril asuva Eesti suurima järvega, mis on suuruselt (3555 km2) neljas järv Euroopas.

Järv koosneb kolmest selgesti eristatavast osast. Põhjapoolne on kõige suurem ja sügavam Peipsi ise ehk Suurjärv pindalaga 2611 km2. Veekogu lõunapoolne osa kannab nime Pihkva järv, mille pindala on 708 km2. Neid kahte ühendav kitsas (väikseim laius 3 km), kuid sügav Lämmijärv on vaid 236 km2   , kuid seal Mehikoorma sadama juures asub Peipsi sügavaim koht – 15,3 m.

Peipsi järve suubub kokku 240 jõge, oja ja kanalit. Suurim Eesti alal Peipsisse voolav jõgi on Suur Emajõgi, välja voolab vaid veerohke Narva jõgi. Oma suurusega mõjutab järv märgatavalt kohalikku kliimat: sügisel püsivad ilmad keskmisest kauem soojad, kevad seevastu saabub kuni kaks nädalat hiljem.

Peipsit on peetud väga heaks kalajärveks.  Siit on püütud latikat, koha, siiga, lutsu, rääbist, tinti jt. Kalapüük on olnud Peipsimaa inimestele läbi aegade põhilisi elatusallikaid ja mitmed vanad kalapüügiviisid on säilinud tänaseni. Järv on ka linnurikas, kokku on esindatud üle 100 vee- ja soolinnu liigi.

Järve põhja- ja looderannikuni ulatuvad suured Alutaguse metsad. Liivased rannad on kujunenud suvituspiirkondadeks. Peipsi järve põhja- ja lõunakallas on väga eriilmelised. Põhjakaldal, näiteks Kauksis, on liivane rand ning luited. Lõunakallas on aga kinnikasvanud ning soostunud. Selle põhjuseks on maapinna kerkimine, mis põhjakaldal on kiirem kui lõunakaldal. Selle tulemusena valgub Peipsi järve vesi aeglaselt lõunasse ning ujutab üle uusi lõunapoolseid alasid.

Peipsi järve kujunemislugu ja asustamine on huvitav ning seotud mitmete legendidega.

Peipsi järv on tekkinud mandrijää tekitatud madalasse lohku. Ajaloolistele andmetele tuginedes on võimalik öelda, et Peipsi järve ümbruskonna asustasid eestlased ja teised läänemeresoome rahvaste esivanemad, keda venelaste esivanemad idaslaavlased kutsusid tšuudideks, juba pärast viimast jääaega.

Levinuma legendi järgi on aga Peipsi järv tekkinud muistse kangelase Kalevipoja tegevuse tulemusel.

Kuna Eesti idanaabrid käinud alatasa meie maadel rüüsteretkedel, olevat see Kalevipoega tõsiselt pahandanud, kuni ta ühel hetkel otsustas sellele lõpu teha. Ta kaevas  kahe riigi vahele sügava kraavi, mis vett täis valgus. Nii tekkinudki Peipsi järv.

Järelejäänud mulla laotanud Kalevipoeg Lõuna-Eesti poole laiali ja sellest kujunenud ilus kuppelmaastik.

Kalevipoja legendidega on seotud mitmed Peipsiäärsed vaatamisväärsused. Nii on vette ulatuvaid kivideridu Lohusuus, Ninasi, Rannamõisa ja Nina küla juures nimetatud Kalevipoja silmadeks.  Mustvees Narva tänaval asub Kalevipoja lingukivi. Viskekivid asuvad Omedu ja Sääritsa küla vahel, Tedrekülas. Kalevipoja sängid on nii Alatskivil kui Tormas. Kääpa jõe ääres, kus legendi järgi Kalevipoeg hukkus, tähistab seda paika tema mõõk. Rohket teavat muistse kangelase kohta saavad huvilised Kalevipoja muuseumist.

Peipsi järve kohta saab ülevaate Kasepääl asuvas Peipsi Infokeskuses asuvalt püsinäituselt „Peispi järve elu tuba“, mille mulaaže ja ekspositsioone täiendatakse ja kus informatsioon on turistidele kättesaadav eesti, inglise ja vene keeles.

Peipsimaa asustamise kultuurilises võtmes mängis olulist rolli see, et I aastatuhande lõpul jõudsid järve piirkonda Dnepri jõe äärest slaavi hõimud, kellest osa liikusid edasi läänekaldale.

Peipsi piirkonda toimus mitu rahvarännet. Kultuuriliselt ka tänapäeval mõju andev oli 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses seotud vanausuliste väljaränne Venemaalt.

Vene vanausulised olid Venemaa kirikulõhe ja -reformide tulemusel sunnitud repressioonide eest põgenema. Peipsiäärne ala oli asustuseks sobiv ja vaatamata erinevatele raskustele ning nii vene tsaaririigi kui ka nõukogude võimu negatiivsele suhtumisele on tänaseni Peipsi ääres säilinud vanausuliste kultuur ja traditsioonid.  Nina, Kolkja ja Varnja ridakülad on tüüpilised vene vanausiliste kalurikülad, mida külastades saab aimu nende traditsioonidest ja tavadest.

Huvipakkuvaks on nii muuseumid kui ka nende palvelad. Viimastel aastatel on vanausuliste kultuurile hakatud rohkem tähelepanu pöörama.  Ilmunud on sellekohaseid raamatuid, viiakse läbi teemaüritusi, täiendatakse materjalidega piirkonna külastuskeskusi ja muuseume. Süviti tegeleb teemaga Eesti Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühing.

Peipsimaal saame rääkida kolme kultuuri kooseksisteerimisest, kuna lisaks eestlastele ja vene vanausulistele on piirkonda tugevalt mõjutanud ka baltisakslased. Nende tunnistuseks on kaunid mõisahooned ja suurejoonelised pargid. Turistidel ei jää tavaliselt Peipsimaad vaatama tulles külastamata kaunis Alatskivi loss – ehe näide baltisaksa kultuurist.

Omapärane kolme kultuuri kooslus on säilinud aegade algusest tänaseni, mil seda üha rohkem väärtustama on hakatud.

Territooriumilt hõlmab Peipsimaa Ida-Viru, Jõgeva, Tartu  ja Põlva maakonna Peipsiga piirnevad vallad ja linnad.

Igaüks neljast nimetatud maakonnast on eriilmeline ja kulutuuriliselt rikas. Külastamist ja vaatamist väärib Peipsimaa nii suvel kui ka talvel.